Järeldused tehti selles küsimuses tekkinud vaidluse kohta sõlmitud kohtulepingust, millele viitas Austria ülemkohus, kus leiti, et Interneti-teenuse pakkujad, kes võimaldavad juurdepääsu kolmandate isikute poolt üldsusele kättesaadavaks tehtud kaitstud sisule, on “vahendajad, kelle teenuseid kasutatakse autoriõiguste rikkumiseks”.
Kohus rõhutas sellega seoses, et autoriõiguse direktiiv ei nõua, et autoriõigusi rikkuva isiku ja vahendaja vahel, kelle vastu saab kohtumääruse teha, on eriline suhe.
Samuti ei ole vaja tõestada, et Interneti-ühenduse pakkujate kliendid on tegelikult tutvunud kolmandate osapoolte veebisaitidele postitatud kaitstud materjalidega, kuna direktiiv nõuab, et sammud, mida liikmesriigid peavad nende järgimiseks võtma, ei oleks mõeldud ainult autoriõiguste rikkumise lõpetamiseks. või sellega seotud õigusi, aga ka selle vältimiseks.
Siiski tunnistatakse, et sellistes olukordades on autoriõigused vastuolus ettevõtete vabaduste ja Interneti-kasutajate teabevabadusega. “Kui mõned põhiõigused on vastuolus, on liikmesriikide ülesanne tagada, et nende tõlgendust liidu ja siseriiklikest õigusaktidest järgitaks, et tagada õiglane tasakaal kehtivate põhiõiguste vahel.”
Mis puudutab täpsemalt Interneti-juurdepääsu pakkujate õigust ettevõtlusvabadusele, siis leidis kohus, et näib, et korraldus ei mõjuta selle õiguse olemust, “sest ühelt poolt jättis see asjaomase poole. vastutus määrata kindlaks konkreetsed tegevused, mis tuleb soovitud tulemuste saavutamiseks ette võtta.
Sellest lähtuvalt leiab kohus, et kõnealused põhiõigused ei välista kohtulikke taotlusi, tingimusel et juurdepääsuteenuse pakkuja võetud meetmed ei välista asjatult Interneti-kasutajate juurdepääsu seaduslikule kättesaadavale teabele ja takistab või vähemalt takistab takistab volitamata juurdepääsu kaitstud sisule.
Kirjutatud uue ortograafilise testamendi järgi
